Australia Day on siin suur pidupäev. Tõeline sumin käib aga hoopis sellele eelneval õhtul. Kui tavaliselt on siin peale 10 õhtul juba suur vaikus, siis sel õhtul sumisevad baarid ja pubid kuni ööseni välja. Peatänava peokohad on ülerahvastatud ja trall käib ka öösel. Järgmisel hommikul on suur vaikus. Linn on varahommikul praktiliselt tühi ja ärkab tavapärasest palju hiljem. Enamus autodest on varustatud lippudega või muu AU sümboolikaga. Juba mitu nädalat enne seda Päeva müüakse kõikides supermarketites Australia sümboolikat. Peatänavatel liiguvad suured jeebid, mille külge on kinnitatud täismõõdus Austraalia lipp või mitu. Igal juhul oskavad austraallased oma maast lugu pidada ja tähistavad Austraalia Päeva täiega.

Jaapanlased pommitasid 1942 aastal suure osa Darwinist maatasa. Selle mälestuseks on mitmed mälestusmärgid ja Austraalia päeval lastakse mereäärse mälestusmärgi juures kahuripauke.

Ööbimiskohaks valisime Darwinis mereäärne parkla, mis oli linna ääres. Ei olnud ka suurt valikut, kuna enamuses parklates oli konkreetne silt, et parklas magamine on keelatud. Avalikud rannad on ujumiseks suletud ja vastavad märgid igal pool üleval. Lisaks krokodillidele on ka mingid mürgised millimallikad, kes on suvehooajal eriti ohtlikud

Hannese saatusest ei teadnud ma midagi. Ta saatis mingil ajal SMS, et pagas sõidab Tallinnasse aga Helsingist Tallinnasse talle endale piletit ei ole. Minu arvates on see nii väike probleem, et ei ole isegi kõne väärt. Liiklus on nii tihe, et ta jõuab igal juhul kohale ja kindlustus maksab ebamugavused kinni.

Jäi veel kirjutamata, kuidas kasutasime pesumaja. Esimest korda tegime seda Perthis. Panime musta pesu masinasse, lasime vajalikud „coinid“ masinasse ja umbes tunni pärast võtsime pesu välja. Põhjalikumal uurimisel tuvastasime, et pesu on pestud aga ilma pulbrita. Minu kogemuse järgi peab panema pesu masinasse ja kätte saab selle triigituna kapist. Nii see paraku siin ei toimi ja oleksime pidanud ka pesupulbri masinasse panema. Nüüd siis olen jälle palju targem.

Mingil ajal peaks vist juuksuris ära käima. Mul pole aimugi, kui palju see maksta võiks ja kuidas juuksurile ingliskeelseid näpunäiteid jagan. Kui hakkasin otsima juuksuritöökoda, selgus et Australia Day on Public Holiday ja ükski juuksur sel päeval ei tööta. Hingasin veidi kergendatult. Kiirsti leidsin alternatiivi ja ostsin omale kammi.

Darwinist asusuin teeel alles õhtul ja täiesti üksinda. Darwin asub poolsaarel ja kuni Katherineni sõitsin tuldud teed tagasi. Kui olin sõitnud umbes 500 kilomeetrit, kui nägin pimedas tee ääres punast tulukest vilkumas. See oli nii ootamatu olukorras, kus öisel maanteel ei ole maju ega vastutulevaid autosi. Hoog oli nii suur, et alustuseks sõitsin sellest tundmatust „objektist“ mööda ja seejärel tagurdasin tagasi. Selgus, et jalgrattur oli üks Rootsi tüdruk Jo (Josefina), kes oli autot nähes ennast igaks juhuks kraavi ajanud, kuna tee on suht kitsas ja harva sõitavad autod on kuratlikult suured ja jalgratturile ohtlikud. Küsisin, kas ta vajab abi ja selgus, et ta oli parasjagu teel Alice Springsi. Sinna oli umbes 900 km. Kogu varustus elamiseks oli pakiraamil ja ta plaanis sõita lähima asustatud punktini, mis asus meie kohtumiskohast 20 km kaugusel. Toppisime jalgratta ja kogu varustuse bussi ja viisin ta asustatud punktini. Mina küll ei suudaks nii askeetlikult elada ja magada telgis, mis on tehtud moskiitovõrgust. Jo kogemus on muidugi võrratult suurem ja ta on käinud seiklemas Laoses, Kambodjas, Vietnamis jne. Parkisin bussi sinna lähesusse ja läksin magama. Hommikune dush tegi minust jälle inimese. Järgmisel päeval hakkas Jo ennast Alice Springsi poole sättima ja meie teed läksid lahku.

Mul ei olnud senini infot Queenslandi teeolude kohta. Lootsin, et suurest üleujutusest on möödunud mitu nädalat ja ehk on teed läbitavad. Seadsin suuna Vaikse ookeani poole ja sihtpunktiks Townsville.

Sel päeval tegin ka esimest korda pika päevase peatuse, kuna sooja oli kõvasti üle 40 kraadi ja see on vanale „Konnale“ liig. Startisin õhtul, kui peale päikeseloojangut oli +37 ja ööseks jõudsin Mount Isa linna. Mount Isa on ~30 tuhande elanikuga tööstuslinn, kus sain teada, et idaranniku teed on praeguseks kindlati läbitavad. Loodan, et see info on õige, kuna igasugused ümbersõidud võivad Austraalias olla väga pikad….

28.Jaanuar

Mount Isa

Kununurra on küll maailma ilusama nimega linnake, kuid tegelikult on tegu väikse linnaga, mis tiksub oma aeglases rütmis. Seal me eriti pikalt ei peatunud ja seadsime sihi Darwinisse. Viimase paarituhande kilomeetrise reisi ajal selgus üks huvitav nähtus. Kui välistemperatuur on üle 38 kraadi ja autos puudub õhukondetsioneer, tehakse tavaliselt auto aknad lahti. Sisse puhub tuul, mis on soojem inimese kehatemperatuurist ja teeb olukorra ainult hullemaks. Kui aken kinni panna, muutub aga olukord palju paremaks. Mingi õhu liikumise peab siiski salongis jätma, kuid seda pole vaja palju. Võibolla on see reegel paljudele tuttav, kuid meile tuli see läbi piinarikaste katsetuste ja elust enesest. Eestis saaks seda katsetada ehk paar korda sajandis, kuna nii kõrget temperatuuri eriti ei kohta.

Jõudsime Darwini lähedusse hilisõhtuks ja jäime enne linna ööbima. Olen jälginud umbes aasta jooksul pidevalt Austraalia suuremate linnade ilmateateid ja Darwini kohta olev info on olnud peaaegu kogu aeg ühesugune – vihm. Siin võib paari sekundiga üles kerida sellise paduvihma, mida Euroopas kohtab väga harva. Samas paistab 10 minuti pärast kõrvetav päike ja tunni pärast on kõik kuiv, nagu poleks vihma olnudki. Ja nii kümneid kordi päevas.

Õhtuti ja nädalavahetustel on linnas parkimine tasuta ja saime rahulikulikult linnas ringi kolada. Õhtu veetsime pubis, Hannes libistas õlut ja kaalusime võimalusi, kuidas Queenslandist probleemideta läbis sõita. Teatavasti on selles osariigis sel aastal tõsine olukord, kuna tulvaveed on teinud kõva laastamistööd. Üks kena tüdruk tõi Hannesele õlle ja viis laudadelt nõud. Ja mida teevad kaks võõrkeelset isast Austraalias sel puhul? Ja ei jätnud meiegi kommenteerimata, kuid õnneks üsna tagasihoidlikul moel. Tüdruk ütles lihtsalt tere ja vanameestel vajus suu ammuli. Peale seda toimuvad sellised kommenteerimised sisemise dialoogi vormis. Eestlasi on Darwinis küllaltki palju ja selleski pubis kohtasime järgnevatel päevadel teisigi eestlasi.

Päev enne Hannese ärasõitu võtsime hotellis toa. Hannes suutis paari minutiga oma kola laiali laotada ja ega tuppa rohkem ruumi eriti ei jäänudki. Lihtsa visuaalse vaatluse teel võis arvata, et kogu see jant kotti enam iialgi ei mahu ja lubatud pagasi 20 kilo sisse ei mahu. Üllataval moel suutis ta siiski terve toatäie Asju oma kotti ära mahutada. Järgmine hommik algas ebameeldivate üllatustega. Autosse istudes selgus, et puudub viies käik ja tagurpidi käik. Need on tegelikult kõige vajalikumad käigud ja ilma nendeta trippi jätkata pole võimalik. Jõudsime kuidagi lennujaama ja seal selgus, et lend on edasi lükatud. Darwinist Melbourne jõudmisel pidi Hannes aga istuma kahe tunni pärast Hong-Kongi lennukile. Niisiis oli hommikul kella 8 –ks selge, et ees ootamas suured jamad. Vaja Melbourne – HongKong – Helsingi pilet ümber vormistada ajal, mil Euroopas on alles sügav öö. Lõpuks leidsime Finnairi Sydney numbri ja saime need asjad korda. Lubati uus broneeringu number e-mailile saata aga seda ei saabunud. Lõpuks helistasime Triinule Wris –ist, kes saatis vajaliku info. Kuna aega oli, tegelesime veidi ka autoga. Olulised käigud puudusid, kuid ilmselgelt ei olnud viga käigukastis. Ei tahaks kedagi vaevata tehniliste üksikasjadega aga käepäraste vahenditega saime käigukangi kulissi tööle poole tunniga ja asi oligi lahendatud. Eriti nutuselt alanud päev lõppes edukalt. Edukalt tähendab see minu jaoks aga Hannes läbis turvakontrolli kell 6:30 PM ja väljumine hilines veel ja veel ja veel….

Infot Queenslandi teede kohta oli raske hankida. Infopunktis suutis üks tütarlaps minu küsimuse peale välja paisata vähemalt 100 sõna minutis ja aru sain vaid nii palju, et nende kaudu ma seda infot ei saa. Selle teadmisega otsustasin jääda veel paariks päevaks Darwinisse ja hankida kuskilt rohkem infot teeeolude kohta. Ja muidugi ei tahaks olla Austraalia Päeval (26. jaan.) kuskil kaugel põlduse vahel.

Et asi liiga libedalt ei läheks, kustus kaamera aku laadija ära. Püüan uue osta ja järgmises postituses lisan ka pilte. Darwinis on plaanis ette võtta ka üks aktsioon, mida pole väääga ammu teinud aga sellest juba järgmisel korral.

25. Jaanuar,

Darwin

Auto saime kätte ja alustasime sellest, et läksime poodi toidu- ja veevarusid täiendama, kuna ees ootab 4500 km teadmatust. Selle piirkonna kohta teadsime ainult, et tuleb kuum ja niiske. Hakkasime juba linnast välja sõitma, kui saabus ootamatu point meie Geraldtonis toimetamistele. Olin unustanud kinnitada turvavöö ja seda märkas kohe valvas politseinik. Paluti tee äärde seisma jääda. Jutt ei olnud pikk ja määrati rahatrahv. Lugesin politseiniku etteheitvatest silmadest välja, et tegelikult olen vääret vangalakaristust, kuid tänu nende mõistvale suhtumisele pääsen vaid rahatrahviga. Tegin lihtsa järelduse, et raha on tühine võrreldes vabadusega ja olin neile tänulik. Austraallaed liiklevad üldiselt väga viisakalt ja reeglite rikkumist pole eriti märgata. Teed on suhteliselt kitsad ja määdasõit on ainult selleks ettenähtud lõikudel. Meie kiirus on 80-90 km/h ja närvilisi möödasõitjaid on ülivähe. Lihtsalt sõidetakse sabas ja lubatud kohas tehakse möödumine. Võib ainult ette kujutada, mis toimuks samas situatsioonis Eestis. Enamus maanteid on nimetatud hellitlevalt haiveideks ja lubatud kiirus on 110 km/h. Põhjaosariigis on lubatud suurim kiirus 130 km/h

Hoidsime hinge kinni, kui alustasime sõitu Carnavoni poole ja lootsime, et sellega on meie tehnilised probleemid lõppenud. Sooja oli 40 kraadi ümber. Mäed vaheldusid orgudega ja siis nägime ka esimest korda, kuidas vihmad tekitasid teele järvekese. See esimene kokkupuude oli umbes 300 meetrit pikk ja 30 cm sügav. Jalad said igal juhul märjaks aga see oli ainult positiivne. Carnavon on ilus pisike rannikuäärne linnake, kuhu jõudsime kella 9 –ks õhtul. Sel ajal sätivad austraallased ennast magama linn oli vaikne. Tegime linnale väikse ringi ja tankisime. Kütuse hinnad on väikelinnades palju kõrgemad, kui suurtes. Püüame hoida pidevalt autos kütuse varu umbes 1000 km läbimiseks.

Auto remondi tõttu olime kaotanud igasuguse ajavaru ja olime sunnitud teekonda jätkama öösel. Sihtpunktiks seadsime Karratha, kuhu oli 662 km ja hommikuks olime kohal. See on tööstuspiirkond ja samasse sarja kuulub ka Port Hedland.

Alates looderannikust olid tee äärtes mingid punased „junnid“. Need olid erineva kujuga ja neid võis tee ääres märgata tuhandete kilomeetrite ulatuses. Mõnes piirkonnas olid need massivsed pätsid ja mõnes peenikesed ja sihvakad postid. Kõrgus alates paarikümnest sentimeetrist kuni paari meetrini. Alul arvasime, et ku kunagi on siin mammutid ringi lonkinud, oma pätisd maha jätnud ja need on nüüdseks ära kivistunud. See mõte tundus aga kahtlane, kuna me polnud Austraalia mammutitest midagi kuulnud ja neid pätsikesi oli lihtsalt liiga palju. Alles hiljem saime teada, et need on termiitide poolt ehitatud.

Järgmiseks sihtkohaks oli Broome. Vaatasime ilmateadet ja see lubas jahutavat äikesetormi. Järgneva 600 kilomeetri jooksul oli teel 2 bensukat ja ei ühtegi muud asustatud paika. Need linnadest kaugel asuvad teeäärsed bensukad on täielikul isemajandamisel. Elektrit toodavad suurte diiselgeneraatoritega ja tuled säravad. Vee päritolu jäi küll arusaamatuks aga ilmselt kogutakse vihmavett, filtreeritakse seda ja kasutatakse olmeveena. Vaatamata sellistele ekstreemsete oludele, olid inimestel näod nalja täis ja hea tuju.

Broome jõudes, olime nagu vette kukkunud. Saabusime sinna hilisõhtul, kõik riided olid sekundiga läbimärjad ja käed kleepusid rooli külge  Me ei kujutanud hästi ettegi, kuidas sellise kuumuse ja niikusega on võimalik magada. Ainukese lahendusena näis dushi leidmine. Suuremates mereäärsetes linnades ei ole see eriti keeruline, kuna ookeani vesi on ülisoolane ja ametlikes randades on dushid olemas. Leidsimegi sobiva ranna koos dushiga. Peale seda saabus kergendus nagu oleks pihil käinud ja sealne kliima ei tundunudki enam põrguna. Inimene harjub üllatavalt kiiresti kõigega.

Kuna enesetunne oli ok, otsustasime teha bussile ristimise tseremoonia. Olime ju peale remonti pigistanud temast mitutuhat kilomeetrit, millele bussike ilusti vastu pidas. See andis lootust, et suuremad probleemid on möödas. Buss on meil teatavasti roheline ja arvasime, et bussi nimeks võiks saada kas krokodill või konn. Krokodilli nime välistasime üsna kiiresti, kuna buss on palju heledam ja teiseks on krokodill lihasööja. Valik jäi rahuarmastava konna kasuks, mis sobib suurepäraselt isendile, mis kulgeb rahulikult 85 km/h. Ristimise tseremooniale otsustasime külalisi mitte kutsuda, kuigi linn oli vaatamata õhtusele ajale täis pidutsevaid pärismaalasi.

Hommikul äratas meid koputus uksele. Ukse taga seisid murelikud amtenikud, kes teatasid, et selles parklas ei tohi kämpida. Selgus, et arusaamad kämpimisest on meil täiesti erinevad. Selgitasime neile, et me kämbigi, olime autos ja lihtsalt silm vajus kinni. Ei olnud meil üles pandud telki, laudu, toole ega midagi, mis viitaks kämpimisele. Nende jutust käis mitu korda läbi „45 $ penalty“, otsustasime, et nende arusaam kämpimisest on ainuõige ja lubasime kohe ära minna. Lõpuks saime kokkuleppele ja ametnikud jätsid meid rahule.

Veestime osa päevast Broome- s ja Hannese terav kõrv tabas äkitse eestikeelse jutu. Need olid kolm Tartu poissi. Kaks neist olid alles saabunud Austraaliasse ja alustasid töö otsingutega. Igal juhul oli kohtumine nende poistega üks lahe vahepala meie viimaste päevade hullule kihutamisele.

Järgmiseks sihtkohaks märkisime Kununurra, mis on on maailma ilusaima nimega linnake ja meenutab veidi Pipi juttudest tuttavat Kurrunurrumad.  Tee sinna viis eemale ookeanist ja selle jahutavast tuulest. Teoreetiliselt on võimalk sõita ka läbi Kimberley, kuid sinna on mõistlik minna ainult neliveolise autoga. Niisiis valisime pikema teekonna. Kindlasti oleks Kimberley kaudu olnud huvitavam, kuid ehk kunagi hiljem….

Teel Darwinisse pidime ületama ka osariigi piiri ja jõudma NorthernTerritory. Osariigi piiril nägime silti, milles piirati alkoholi ja porri sissevedu. Olin veidi ehmunud, kui leidsin Hannes fotokast pildi, mille olin valmis juba ära kustutama.

Viimasel hetkel ütles Hannes, et pildil olev kahtlane objekt on hoopis ekslikult objektiivi ette jäänud sõrm ja sõitsime edasi sirge seljaga ja seadusekuulekalt.

Järgmine postitus tuleb juba Darwinist, mis on ilus ookeaniäärne linn ja ühtlasi Northern Territory pealinn.

Enne Darwinit,

22.jaanuar

Oleme sunnitud veidi halama auto tehnilistest probleemidest, kuna see on võtnud suure osa meie energiast ja ajast. Saime Perthis auto remondist kätte suure hilinemisega ja hakkasime sõitma põhja poole. Kuna olime veidi graafikust maas, olime valmis läbima korraga päris pika teekonna. Esimene suurem linn oli Geraldton, mis on päris ilus linnake India ookeani ääres. Sealses bensukas riputasime üles ka eelmise postituse. Side oli nõrgavõitu ja netis toimetamine väga vaevaline. Olime otsustanud, et auto mootoriruumi katet ei ava vähemalt kaks päeva, kuid alalhoiuinstinkt sundis seda siiski tegema. Ma ei teagi, kas see oli üllatus või mitte aga veepumba laager loksus tuntavalt ja edasi sõita ei riskinud. Jäime ööbima ja hommikul alustasime veepumba otsinguid. Geraldtonis on olemas kõik vajalikud kauplused, kuid auto koodi järgi pakuti mingit meile tundmatut pumpa. Kõik linnakese autovidinate poed olid meie probleemiga juba kursis ja elasid murelikult kaasa asjaolule, et meie auto küljes on detail, mida ei näita ükski andmebaas. Lõpuks leidsime töökoja, kus oldi nõus vahetama laagrid ja järgmisel hommikul viisime auto töökotta. Üsna pea helistati töökojast ja teatati, et pumba korpus on katki ja nad lasevad selle Perthist saata. Oli juhuslikult reede ja vajalik vidin pidi saabuma esmaspäeval.

Olime tahtmatult jälle terve nädalavahetuse ooteasendis ja ning otsustasime selle aja veidi asjalikumalt kulutada. Võtsime rendiauto ja sõitsime Shark Bay –sse. See on Geraldtonist 400 km põhjas asuval poolsaarel olev rahvuspark, kus võib näha delfiine ja valged liivaluited vahelduvad Austraalia tüüpilise punase liivaga. Samal poolsaarel on ka Ocean Park, kus erinevates basseinides oli palju erinevaid India ookeanis elavaid kalu. Meie vaieldamatuks lemmikusk sai jänkuhammastega sinine kala. Tegelikult oli igal sammul tunda, et tegu on turistidele mõeldud atraktsioonidega aga sellegipoolest oli huvitav.

Tagasiteel keerasime suurelt teel maha ühte campingusse. Kunagi ilmselt heal järjel olund suures kompleksis põlesid päise päeva ajal kõik tuled. Tegime suure tiiru, kuid ei kohanud selles “viirastuste campingus” ühtegi inimest.

..ja veel mõned pildid meie pikemast peatuskohast:

Geraldtoni tagasi jõudes veetime kolmada vaevalise öö pisikeses Toyota Corollas ja esmaspäeva hommikul saabus sõnum, milles vabandati viivituse pärast ja teatati, et meie varuosa unustati Perthis koormasse panna. See teade keeras meie plaanid järjekordselt pea peale ja vähendas meie optimismi tuntavalt. Hannes peab 24.jaanuaril istuma Darvinis lennukile, kuid sinna on sõita veel 4000 km. Teisel katsel toodi vajalik vidin siiski lubatud ajaks Geraldtoni ja selle paigaldamine ei kestnud kaua. Nüüd siis istume kohe autosse ja stardime põhja poole.

Jääb üle ainult loota, et õnn pole meile lõplikult selga keeranud ja reis võib jätkuda. Levi on ilmselt lähipäevil olematu ja järgmise postituse saame teha kuratteabmillal.

Geraldton,

17.jaanuar

Esperacest läks sõit edasi Albany –sse, kus on oli sooja  üle 41 kraadi. Sealt välja sõites hakkas õhutemperatuur kiiresti langema ja paarikümne minuti pärast oli vaid 21 kraadi. Lisaks sadas hullult vihma ja Taani piirile jõudes olimegi karges põhjamaises kliimas. Loodus oli muutunud võrreldes eelnevatel päevadel nähtuga palju lopsalamaks. Koos rikkalikuma loodusega saabusid ka meie tehnilised probleemid. Esiteks ei käivitunud enam genraator ja arvuti akusi ei olnud võimalik laadida. Siis hakkas streikima meie “3G pulk”. Seega olime olukorras, kus igasugune side oli kadunud. Esimene suurem linn teel põhja poole oli Bunbury, kus õhtusel ajal kees elu. See linna sub juba India ookeani ääras, kus on meie mõistes erakordselt soe vesi. Veetisme selles ilusas linnakeses mõned tunnid ja asusime jälle teele. Meie GPS suunas meid kangekaelselt vanale Bunbury – Perth trassile, kuid läksime uuele kiirteele, mille kohta GPS teatas, et oleme “offroad”. Tegelikult oleksime võinud siiki minna mööda vana teed, kuna uus oli lihtsalt pikk, sirge ja igav soolikas. Tahtsime enne Perthi leida mõne mõnusa parkimiskoha, kuid uue kiirtee ääres neid praktiliselt ei olnudki ja nii jõudsimegi ootamatult Perthi. Hiljem selgus, et Perth koosneb paljudest eeslinnadest, mis on oma administratiivse juhtimisega ja isegi GPS nõuab iga konkreetse linnakese nime sisestamist aga nimetame siis seda linnakeste kogumit Perthiks. Perthis ei ole eriti keeruline leida rannaäärset parkimise kohta, kuna peaaegu kogu rannik on täis hästi hoolitsetud randu. Rannaäärset parklat me ei otsinud mitte seepärast, et saaks ennast päikese käes kõrvetada aga ookeani tuul lihtsalt jahutab veidigi õhku ja temperatuur on veidi inimlikum Rannad on väga hästi hoolitsetud ja varustatud kõige vajalikuga. Tasuta kasutamiseks on tualetid, dushid, gaasigrillid jne. Tundsime end nagu paradiisis. Sobivaima ööbimise koha leidsime Googee ranna lähedal. Samas kohas oli ka paar camperit prantsuse backbackeritega. Hommikul ärgates oli väike üllatus see, et rannaäärne parkla oli juba varakult autodest pingul ja käis hull sagimine. Selgus, et kohalikud käivad rannas väga vara, kuna siis on kuumus veel talutav. Keset päeva on rand suhteliselt tühi ja õhtul läheb jälle andmiseks.

Ühel õhtupoolikul käisime külas Jaana juures, kes elab samuti Perthis. Jaana on õnnelikult mehele läinud ja jõudnud ka pisikese Emeline sünnitada. Jana elab ookeanist 100 meetri kaugusel kohas, mida ei olegi võimalik ilma oheteta kirjeldada. Igal juhul oli suur rõõm üle pika aja temaga kohtuda.

Mingil õhtupoolikul läksime Kings Park -i, kus on imeilus ülevaade kogu linnale. Kõrghoonete linnaosa ei ole suur ja enamus linnast on Austraaliale iseloomulikult madaltihe asustus.

Kings Park -is on suur monument sõdades langenutele. Sellised monumendid on ka igas väiksemaski linnakeses, kus nimeliselt kirjas kõik sellest linnast sõtta läinud ja seal hukkunute nimed.

Olime oma generaatorile uue süüteküünla ostnud, kui selgus järgmine probleem. Hannese tundlik kõrv kuulis mootoris mingit vilet. Lootsime, et vile tekitajaks on generaatori rihm aga ei olnud selles kindlad. Kuna tahtsime järgmisel päeval edasi sõita, pidime vastu võtma mingi otsuse. Mootorist kostuv vile oli muidu päris kena kuulata ja tahtsime jaanalinnu kombel talitada ning teekonnale asuda. Viimasel hetkel ostsustasime, et ratsionaalseima ja objektiivseima lahenduse annab siiski kulli ja kirja viskamine. Mündil olev kuninganna profiil on sel korral kull ja numbrikene on kiri. Tulemus oli konkreetne – autoga peab minema remonti. Generaatori rihma vahetusega oleksime ka ise hakkama saanud, kuid muu jaoks puudusid meil töövahendid. Muidu nii kaunilt kõlav vile oli veidi kahtlane ja arvasime, et tegu võib olla siiski veepumbaga. Pidime töökotta minema ja see garanteeris meile vähemalt ühe päeva viivitust ärasõiduga. Teenindusjaamas, kuhu läksime veepumpa vahetama aga teatati meile, et vahetamist vajab hoopis jahutusradiaator ja keelduti veepumpa vahetamast. Selgus ka et generaator on hoopis alternator (loe: altrntr). Järgmine katse oli lähedal asuvas väiksemas autoteeninduses, kus meid võeti vastu nagu vanu sõpru ja leiti ka sobiv aeg meie autoga tegelemiseks.

Meie keeloskus ei ole parim. Mina oskan ~10 inglisekeelset sõna ja Hannes 15. Kuna mõned sõnad on meile mõlemale teada ja on meie ühine sõnavara ~20 sõna. Kui arvestada, et nende 20 sõna hulgas ei ole ühtki austraaliakeelset, väheneb meie kasutuskõlblik sõnavara veelgi. Õnneks räägib enamus austraalasi vabalt eesti keelt ja seega keeleprobleeme meil ei ole.

Veel mõned pildid

Kui auto korras, stardime kohe põhja poole. Ees ootavad ilusad ookeaniäärsed linnakesed ja hiljem põrgukuumus ja hõredalt asustatud sisemaa.

Perth,

12. Jaanuar

Oleme olnud mitu päeva levist väljas ja seda piirkonnas, kus ei osanud seda kartagi. Nüüd siis teeme väikse kokkuvõtte alates Adelaidest kuni Esperanceni.

Adelaide jõudmisel algas ootamtult suvi. Adelaide on sügaval lahesopis ja ümbritsetud mägedega. Sooja ootamatu saabumisega Hannes haigestus ja olime sunnitud omale hotelli otsima, et veidi end remontida.

Linnas seigeldes märkasime ühes bensukas huvitavat reklaami „Happye Dog Wash“. Astusime ligi ja selgus, e tegu on koerapesulaga. Mündid ruleb masinasse lasta ja koer asetada vastavale restile. Olenevalt valitavast reziimist, teeb seade koerale erinevaid pesuprotseduure. Ootasime mõne aja, et näha mõnd pessu toodavat koera, kuid kahjuks aeg sai otsa ja protseduurid jäid nägemata.

Teel soetatud temomeeter ei pidanud valule vastu ja viimane, mida ta näidata suutis oli auto salongis 56 kraadi. Söögipoes kuulsime, et õhutemperatuur õues on 43 kraadi.

Pärast ülikuuma ilma otsustasime järgneval päeval end päikese eest varjata ja kasutasime aja auto hoolduseks ja linnas lonkimiseks. Uue aasta võtsime sooja shampusega.

1.jaanuaril olime valmis alustama sõitu lääne poole. Sõitsime ümber lahe Port Augusto kaudu Port Lincolni.

Asustus on seal kandis hõre ja trassilt näitasid viidad üksikute rannakülade poole. Peale ööbimist Cedunas kadus igasugune asustus. Ühel hetkel olime olukorras, kus GPS näitas pikka punast triipu ja all nurgas oli tekst „Sõida otse 1200 km“. Kogu selle aja jooksul olid tee ääres vaid mõned üksikud peaaegu väljasurnud bensukad.Vahemaad on suured ja olime end varustanud paari varukanistriga, mis osutus väga vajalikuks. Teeäärsel põllul kasvasid madalad rohututid ja kaugemal olid mäed. Masendav oli vaadata pikka teelinti, mille lõpp oli kogu aeg kaugel silmapiiri taga.

Sellises üksluisuses tunduvad ka väiksd muutused tõeliste sähvatustena. Äkitse nägime tee ääres aaloevõpsikut.

Ühes bensukas nägime seismas lennukit. Jäigi arusaamatuks, kuidas ta sinna maandus.

Tuim teekond lõppes T-kujulise ristmikuga, kus keerasime lõuna poole ja jõudsime Esperancasse.

See linnake on viimaste päevade kontekstis tõeline paradiis ja siin me siis nüüd oleme.

Loodame, et teekond kuni Perthini saab olema veidi lõbusam. Kuna levi on ettearvamatu, teeme järgmise postituse ilmselt Perthis

Esperance,
04. jaanuar

26. detsembril osalesime ülemaalisel Boxing Day’l, kus kõik jooksid mööda poode ja rabasid paremaid palu, mida anti suht suure allahindlusega. Läksime meiegi selle õnge ja oleme nüüd mitmete Asjade võrra rikkamad. Loomulikult kulus turniiril osalemiseks planeeritust palju rohkem aega ja linnast sõitsime välja hilisel pärastlõunal.

Melbournest suundusime otse Geelongi ja sealt Torquay, kus meie arvestuse kohaselt peaks algama Great Ocean Road. Selgus, et rahvapärane nimetus Great Bitumen Sea Snake on vägagi tabav, kuna tee on tõepoolest kurviline ja seda ka mägedes. Kohati oli iga kurvi eel soovitusliku kiiruse märk, mida tasub ka tegelikult järgida. Mägedes kujunes keskmiseks kiiruseks 35-40 km/h. Ühest parklast väljudes tabas meid suur üllatus. Tee ääras oli liiklusmärk DRIVE ON LEFT IN AUSTRALIA. See info oli meile kahtlemata hädavajalik peale 300 kilomeetri läbimist.

Peale Apollo Bay –d keeras tee mere äärest metsade vahele, kus me ei suutnud tuvastada ühtegi endale tuttavat puu liiki. Teed olid endiselt käänulised ja kitsad ja nii jõudsimegi South Australia osariiki. Ostsime termomeetri ja meie kahtlus sai kinnitust. Ilm on ikka jube külm ja päise päeva ajal ei tõusnud temperatuur üle 20 kraadi. Lisaks suhteliselt külm tuul ookeanilt.

Vaatamata külmale suvele mitmed pisemad teeäärsed järvekesed ära kuivanud. Üllatas üks roosa veega veekogu ja selle põhjust ei suutnud me välja mõelda. Otsustasime lõpuks lõpuks õhtule jääda, kui nägime tee ääras tuletiku reklaamile sarnanevat plakatit.

Murray Bridge,

27. detsember 2010

PS Nüüd peaks olema nähtav ka mummuke meie asukohaga kaardil!!!

Vajaliku liiklusvahendi saime lõpuks müüjalt ilusti kätte. Nüüd on meil Ford Econovan, millel on diiselmootor ja selle kulgemiskulud on bensukast oluliselt madalamad ning meie planeeritava kilometraazi puhul on see eriti sexy.

Üks prantslane tegi selle bussi tavalisest kaubikust umbes aasta tagasi. Seejärel ostis selle iirlane Craig ja nüüd jõudiski kord meie kätte. Autos on magamiskohad, gaasipliit, sööginõud, potid-pannid, generaator ja peaaegu kõik muu seikluseks vajalik varustus. Mingit luksust ei ole aga hind on OK. Eriti hea on, et tegu on ökonoomse diiselautoga.

Jõuludeks sõitsime tuttavate eestlaste juurde, kes elavad Melbourne lääneosas. Sarnaselt Eestiga, on ka siin paljud linnaäärsed põllud eramuid täis ehitatud. Enamus austraallasi elavadki väiksemates või suuremates eramajades ning linnad on madaltiheda asustusega. Kert, Urmas ja Mihkel tegid jõuludeks ülihea seaprae ja kartulisalati. Laud oli lookas ja sellelt ei puudunud ka Viru Valge ja Vana Tallinn. Lund on vähevõitu, kuna väljas on harjumatult 25 soojakraadi. Päris harjumatu on jõuluõhtul pigistada lõhele sidrunit, mis äsja toodud hoovis kasvavalt puult.

Kohe peale jõulu on poodides „Boxingday“, kus kõik kaubad olevat müügis ülisuure allahindlusega. Mulle on siiani arusaamatu, kas Boxing Day tähendab järjekordades poksimist või ohjeldamatut karbikestega hullamist. Igal juhul meie vajame mingit kokkupandavat lauakest ja homme teeme kiire külaskäigu Boxing Day –le. Ja siis on minek. Kahe päeva jooksul püüame jõuda Adelaidesse. Selleks läbime Great Ocean Road, mida nimetatakse ka Great Bitumen Sea Snake. Sellega peakski algama meie suur seiklus ja esimesed elamused juba järgmises postituses.

HÄID JÕULE KÕIGILE

Melbourne,

25. destember 2010

PS   Siiani ei tööta meie autol jälgimise süsteem aga püüame selle lähipäevadel korda saada ja siis näeb meie kulgemist juba ka kodukal.

Helsingis lennukile istudes tundus juba, et kõrvalolev iste jääb vabaks ja see andis lootust lennata mõnusalt laiutades. Väljalend oli juba 10 minutit hilinenud, kui läks sagimiseks ja lennukisse tormas kümmekond hiinlast, kes olid „veidi“ hiljaks jäänud ja sellega olidki minu lootused laiutamisele otsa saanud. Aga lennukis ei peagi olema sama mugav, kui kodus diivanil lösutades ja kõik läks hästi.

Meenutades esimest saabumist Melbournesse, olime juba mitu päeva valmistunud tõsiseks võitluseks tollitöötajatega. Tegelikult kulus tollis 30 sekundit, mis oli peale sellist ootusärevust lausa solvav. Lihtsalt kotid libistati läbi röntgeni ja astusime tsoonist välja. Ilm oli lootustäratav ja hakkasime endale hotelli otsima. Selle tarbeks on Melbourne lenujaamas olemas lausa eraldi lett, kus leiti kiiresti sobiv (loe: odav) paigake. See hotell on on lausa vaatamisväärsus. Meie tuba on vaatega „sisehoovile“. Sisehooviks nimetame siis 4X6 meetrist klotsi, mis ilma katuseta. Kuna hotell on 13 –korruseline, saame oma teise korruse balkonilt taevast vaadata. Selleks tuleb kael pikalt välja ajada ja pilk üles pöörata ning „toru“ lõpus paistabki täpike taevast. Paraku sajab sellest täpikesest pidevalt vihma ja sooja on öösel veidi üle kümne kraadi.

Camperi ostukuulutus oli kohalikus veebikeskkonnas üleval juba nädala ja kujutasime ette, et nüüd hakkame ohtrate pakkumiste hulgast valima. Tegelikult elasime 4 päeva hotellis ilma, et oleks saanud ühtegi tõsiseltvõetavat pakkumist. Ilm oli vastik, sadas vihma ja hakkas juba tekkima stress ja lootusetuse tunne.

Teisipäeval ärgates tundsime, et saabunud on muutuste aeg. Suurte lootustega tegime hommikul ära kõik ebausklikud protseduurid, mida siinkohal täpsemalt kirjeldama ei hakka ja läksime lahingusse. Alustuseks sõitsime trammiga kesklinnast kaugele põhja ja vaatlesime ühte bussikest, mis meie nägemuse järgi ei ole suuteline sõitma Melbourne linna piirinigi. Õnneks sellega meie ebameeldivad emotsioonid tänaseks ka lõppesid.

Praeguseks on meil olemas sobiv liiklusvahend ja tuju on juba parem. „Olemas“ tähendab seda, et käsiraha on makstud ja loodetavasti saame homme auto ka kätte. Aga sellest kõigest järgmises postituses ja koos piltidega.

Melbourne,
22. detsember 2010

Naudin veel mõned päevad lumist talveilma ja siis on minek. Nii vähemalt tundub. Funair ei suuda ka kuidagi üllatada. Täpselt aasta tagasi istusin kodus ja jälgisin pingsalt uudiseid. Alguses streikisid pardatöötajad ja kohe seejärel pagasitöötajad. Üks päev enne äralendu asusid kõik asjamehed lõpuks tööle ja lend toimus õigeaegselt Ametiühingud on kõva jõud, kuigi minust ei saa iialgi nende poolehoidjat.

Lugesin üsna põhjalikult läbi reisikindlustuse üldtingimused ja selgus, et ainukese tõsiseltvõetava kaitse pakub tervisekindlustus. Reisikatkestuse puhul loetakse streik vääramatuks jõuks. Imestada pole ju midagi, kuna juba Prantsuse revolutsioon oli puhas vääramatu jõud ja sellised loodusjõud lammutavad Pariisi eeslinnades tänase päevani. Seega on ka streikivad pardatöötajad kahtlemata üks ütlemata vääramatu loodusjõud ja reisikatkestuse peasüüdlane on streigi puhul ikka reisija ise.

Pagasikindlustus on pagasi kaotsimineku puhul nõus ostma mulle hambaharja. Võib-olla ka hambapasta aga seda ainult juhul, kui suudan ära tõestada, et mul on suus piisaval hulgal puhastamist vajavaid hambaid. Üldtingimustes on pikalt ja püüdlikult kirjeldatud igasugu välistusi, et ei tekiks mingeid põhjendamatuid ootusi kindlustusfirmale.

Reisikohver seisab praegu veel tühjalt nurgas ja selle kõrval on suur hunnik vajalikku kola, mis isegi teoreetiliselt kohvrisse ei saa mahtuda. Loomulikult on need kõik Vajalikud Asjad aga mingi valik on vaja teha. Õnneks on veel aega ja parim kohvri pakkimise aeg ongi ~3 tundi enne lennuki väljumist. Viimase minuti otsused ei pruugi olla kõige õigemad aga tulemus on kindlasti huvitav.

Esimene postitus on täis nuttu ja hala aga loodan, et edasi lähevad asjad veidi lõbusamaks.

Tallinn,
13. Detsember 2010