Townsville – Rockhampton – Brisbane

Liiklus ja ka asustus on muutunud palju tihedamaks ja liigun mööda rannikut lõuna poole. Townsville – Bowen-Mackay-Rockhampton-Brisbane. Mackayst väjasõidul algas jube vihmasadu koos ülikõva külgtuulega. Sõitsin paarkümmend kilomeetrit kiirusega 60 km/h. Sadu oli nii tugev, et isegi kõikenäinud austraalased seisid oma autodega tee ääres. Olid ka mõned ohtlikud situatsioonid, kus auto oli tee ääres ilma mingi valgustuseta. Arvasin, et ei hakka riskima ja sõitsin teeäärsesse suurde parklasse. Vihm tagus nii kõvasti vastu katust, et und ei tulnud ja jätkasin sõitu. Austaalias on teede ääres väga palju informatsiooni. See on iseenesest väga hea, kuna ei teki rutiini. Vahemaad on väga pikad ja palju on hoiatusi, mis manitsevad väsinud juhti puhkama. Et needki sildid rutiiniks ei muutuks, on neid välja mõeldud sadu erinevaid versioone. On leebeid meeldetuletusi, kuid on ka suured tablood ähvardusega „Rest or R.I.P.“

Keerasin suurelt teelt maha mereäärsesse Yeppooni. Linna nagu muinasjutus. Ookeani ääres ja mägede vahel. Sõitsin ühest tänavast mäkke nii, et vana Konn oleks peaegu keema läinud. Samas linnas jäi teele ette pesumaja ja kasutasin kohe juhust. Kõrval oli juuksur. Vaatamata sellele, et olen nüüd kammiomanik, otsustasin ka juuksuris ära käia. Lihtsalt liiga palav on muidu. Otsisin  juuksurile näpunäidete jagamiseks sõnaraamatust mõned sobivad sõnad välja. Kui sisse astusin, võttis mind vastu 3 vaba juuksurit ja  juba seal tuli „Hloi, hrju“. Loomulikult olid mul kõik selleks puhuks selgeks õpitud sõnad meelest läinud. Võtsin appi kogu oma ingliskeelse sõnavara ja teatasin „My hat is to warm, take somehting please“ ja viitasin näpuga oma peale. Minu etteaste tekitas küll palju elevust, kuid töö sai tehtud. Tegelikult ma oleks võinud ja läti keeles esineda ja juuksur oleks ilmselt aimanud, mis sooviga ma uksest sisse astun ja ikka oma töö ära teinud. Nüüd on mul juuksuris käidud ja olen ka kammiomanik. Puhas raiskamine.

Enne Brisbanesse jõudmist, sõitsin mere äärde, et leida mõni söögikoht. Asi õnnestus suurepäraselt ja sain 10 taala eest vägava ja ülimaitsva röstitud kalaroa. Söögikoht on lausa kalasadama kõrval ja pakuti väga suurt valikut värskest kalast roogasi. Lasin teha Barramundy fileest küüslaugu kastmega. Enne fileerimist oli mul Barramundyga ka pesonaalne kohtumine. See oli erakordselt suure soomusega, kurbade slmadega ja peenikeste huultega kala. Austraalias on üldse väga populaarne „Fish & Chips“. Seda pakutakse nii tänaval, kui ka uhketemates kohtades. Chipsist ei oska ma midagi arvata aga kala on väga hea. Tavaliselt on see mingi valge lihaga kala, mis on jahus paneeritud (vot nüüd pritsisin termini välja). Oleneb kohast, kuid võib olla ka lisatud krevetti ja/või muid mereelukaid.

Selles väikses linnakeses on paljudel mereäärsetel majadel oma kai. See on ju täiesti loogiline, et saaks ilma vaevata magamistoast otse oma jahile astuda.

Nagu enamusel suurtest linnadest, on Brisbanes palju eeslinnu. Kohtusin sealelava tuttava soomlase Markoga ja ta näitas mulle ilusa ööbimiskoha veidi eemalasuva lahe ääres. Sealt saab üle lahe näha Brisbane linna panoraami. Lahes on saareke, kuhu saab mõõna ajal jalgsi minna.

Tegin järgmisel hommikul varakult äratuse, et linna minna. Ootasin mitu tundi ummikutes, olin näljane ja närvid läbi. Tundub, et Brisbane pidevalt ehitab. Teede ehitus käib pidevalt ja minu GPS oli täiesti segaduses. Jõudsin siiski kohale jalutasin linnas paar tundi ja läksin minema.

Kokkuvõte Hannese ettekandest kojujõudmise kohta:

Hakkan vaikselt toibuma kontrastist Eesti ja Aussie vahel. Tagasilend kujunes suht normaalseks. Melbourne jõudsime kell 2 öösel. Hotelli otsimiseks küsisin taksojuhtidelt abi, need saatsid mu Mobil 1. Nagu arvata võis, osutus see suletuks ja reception lõpetab töö kell 6 pm.
Seega ei midagi uut aussie kontekstis. Lennukilt välja tulles olin targu haaranud ühe käru, mida oli märgatavalt kergem lükata, kui kotte seljas tassida. Nii ma siis kolistasin oma käruga öösel mööda Melbournet. Siis tuli mul mõte, nagu mäletad oli lennujaama vastas suur Hiltoni hotell. Ei kaalunud pikalt ja seadsin sammud ja käru sinnapoole. Reception oli avatud ja maarjamaa mees võeti rõõmuga vastu. Krediitkaardi pealt nahistati 320 AUD maha aga öömaja missugune.
Hommikul ärgates hakkasin meenutama kuidas ma hotelli tulin. See siuke peen värk, kõigepealt tuli ühe liftiga sõita 4 korrusele,siis  mööduda receptionist ja sealt sai teise lifti peale, mis viis soovitud korrusele, kus asus tuba. Käisin siis luurel kuidas kõige lihsam lennujaama minna. Hotelli koridoris on valmis pandud kärud, mille peale sai kotid panna ja tuju läks palju paremaks, ei pidand oma märsse käe otsas tassima. Läksin siis lennujaama check-in. See oli kaua suletud, kuna seal polnud elektrit nii et juhtub ka sel selliseid jamasi. Seal hakkas mind teenindama sihvakas Clementine, kes suutis must aru saada ja kott Tallinna saata, mind ennast ta Soomest edasi ei lasknud. Kurat temaga Soome Tallinnale lähemal Saaremaa. Läksin siis õue suitsetama ja nägin et hotelli ja lennujaama vahel on klaastunnel, mida mööda oleks tunduvalt kergemini ja kiiremini jõudnud lennujaama.

Kodus uurisin ja tundub, et kindlustus ei kavatse mulle midagi hüvitada aga varsti saan targemaks. Kindlustuse alla läheb ainult lennuki tehniline rike, avarii ja loodusõnnetus. Söögi kohta öeldi, et selle peaks hüvitama lennufirma jne. Ühesõnaga ostke reisikindlustus ja makske raha ja saage endaga ise hakkama…  Hannes

02. Veebruar,

Brisbane