Esperacest läks sõit edasi Albany –sse, kus on oli sooja üle 41 kraadi. Sealt välja sõites hakkas õhutemperatuur kiiresti langema ja paarikümne minuti pärast oli vaid 21 kraadi. Lisaks sadas hullult vihma ja Taani piirile jõudes olimegi karges põhjamaises kliimas. Loodus oli 
muutunud võrreldes eelnevatel päevadel nähtuga palju lopsalamaks. Koos rikkalikuma loodusega saabusid ka meie tehnilised probleemid. Esiteks ei käivitunud enam genraator ja arvuti akusi ei olnud võimalik laadida. Siis hakkas streikima meie “3G pulk”. Seega olime olukorras, kus igasugune side oli kadunud. 
Esimene suurem linn teel põhja poole oli Bunbury, kus õhtusel ajal kees elu. See linna sub juba India ookeani ääras, kus on meie mõistes erakordselt soe vesi. Veetisme selles ilusas linnakeses mõned tunnid ja asusime jälle teele. Meie GPS suunas meid kangekaelselt vanale Bunbury – Perth trassile, kuid läksime uuele kiirteele, mille kohta GPS teatas, et oleme “offroad”. Tegelikult oleksime võinud siiki minna mööda vana teed, kuna uus oli lihtsalt pikk, sirge ja igav soolikas. Tahtsime enne Perthi leida mõne mõnusa parkimiskoha, kuid uue kiirtee ääres neid praktiliselt ei olnudki ja nii jõudsimegi ootamatult Perthi. Hiljem selgus, et Perth koosneb paljudest eeslinnadest, mis on oma administratiivse juhtimisega ja isegi GPS nõuab iga konkreetse linnakese nime sisestamist aga nimetame siis seda linnakeste kogumit Perthiks. 
Perthis ei ole eriti keeruline leida rannaäärset parkimise kohta, kuna peaaegu kogu rannik on täis hästi hoolitsetud randu. Rannaäärset parklat me ei otsinud mitte seepärast, et saaks ennast päikese käes kõrvetada aga ookeani tuul lihtsalt jahutab veidigi õhku ja temperatuur on veidi inimlikum Rannad on väga hästi hoolitsetud ja varustatud kõige vajalikuga. Tasuta kasutamiseks on tualetid, dushid, gaasigrillid jne. Tundsime end nagu paradiisis. Sobivaima ööbimise koha leidsime Googee ranna lähedal. Samas kohas oli ka paar camperit prantsuse backbackeritega. Hommikul ärgates oli väike üllatus see, et rannaäärne parkla oli juba varakult autodest pingul ja käis hull sagimine. Selgus, et kohalikud käivad rannas väga vara, kuna siis on kuumus veel talutav. Keset päeva on rand suhteliselt tühi ja õhtul läheb jälle andmiseks.
Ühel õhtupoolikul käisime külas Jaana juures, kes elab samuti Perthis. Jaana on õnnelikult mehele läinud ja jõudnud ka pisikese Emeline sünnitada. Jana elab ookeanist 100 meetri kaugusel kohas, mida ei olegi võimalik ilma oheteta kirjeldada. Igal juhul oli suur rõõm üle pika aja temaga kohtuda.
Mingil õhtupoolikul läksime Kings Park -i, kus on imeilus ülevaade kogu linnale. Kõrghoonete linnaosa ei ole suur ja enamus linnast on Austraaliale iseloomulikult madaltihe asustus.
Kings Park -is on suur monument sõdades langenutele. Sellised monumendid on ka igas väiksemaski linnakeses, kus nimeliselt kirjas kõik sellest linnast sõtta läinud ja seal hukkunute nimed.
Olime oma generaatorile uue süüteküünla ostnud, kui selgus järgmine probleem. Hannese tundlik kõrv kuulis mootoris mingit vilet. Lootsime, et vile tekitajaks on generaatori rihm aga ei olnud selles kindlad. Kuna tahtsime järgmisel päeval edasi sõita, pidime vastu võtma mingi otsuse. Mootorist kostuv vile oli muidu päris kena kuulata ja tahtsime jaanalinnu kombel talitada ning teekonnale asuda. Viimasel hetkel ostsustasime, et ratsionaalseima ja objektiivseima lahenduse annab siiski kulli ja kirja viskamine. Mündil olev kuninganna profiil on sel korral kull ja numbrikene on kiri. Tulemus oli konkreetne – autoga peab minema remonti. Generaatori rihma vahetusega oleksime ka ise hakkama saanud, kuid muu jaoks puudusid meil töövahendid. Muidu nii kaunilt kõlav vile oli veidi kahtlane ja arvasime, et tegu võib olla siiski veepumbaga. Pidime töökotta minema ja see garanteeris meile vähemalt ühe päeva viivitust ärasõiduga. Teenindusjaamas, kuhu läksime veepumpa vahetama aga teatati meile, et vahetamist vajab hoopis jahutusradiaator ja keelduti veepumpa vahetamast. Selgus ka et generaator on hoopis alternator (loe: altrntr). Järgmine katse oli lähedal asuvas väiksemas autoteeninduses, kus meid võeti vastu nagu vanu sõpru ja leiti ka sobiv aeg meie autoga tegelemiseks.
Meie keeloskus ei ole parim. Mina oskan ~10 inglisekeelset sõna ja Hannes 15. Kuna mõned sõnad on meile mõlemale teada ja on meie ühine sõnavara ~20 sõna. Kui arvestada, et nende 20 sõna hulgas ei ole ühtki austraaliakeelset, väheneb meie kasutuskõlblik sõnavara veelgi. Õnneks räägib enamus austraalasi vabalt eesti keelt ja seega keeleprobleeme meil ei ole.
Veel mõned pildid
Kui auto korras, stardime kohe põhja poole. Ees ootavad ilusad ookeaniäärsed linnakesed ja hiljem põrgukuumus ja hõredalt asustatud sisemaa.
Perth,
12. Jaanuar
