Kogu reis kestis 82 päeva, mille jooksul on läbitud 18 800 km. Läbi on sõidetud kõik Austraalia mandril asuvad osariigid (Sorry, Tasmania). Kuigi reis oli pikk igas mõttes, on nähtud ainult väike killuke Austraaliast. See maa erineb Euroopast nii looduse kui ka tavade poolest ning üllatusi oli igal sammul. Erinevad looduse vingerpussid on Austraalias igapäevane nähtus. Sealoleku aja jooksul olid Queenslandis üleujutused ja tsüklon ning Victorias tulekahjud. Ajaliselt õnnestus mul oma teekond läbida ilma, et erinevad loodusjõud oleks seda eriti takistanud.

Sain tunda vaid veidi üleujutaud teid. Suhteliselt väikese troopilise tsükloni hullamist nägin Mackay –st väljasõidul, kui ülitugev tuul ja vihmasadu väntsutasid Konna päris usinasti. Brisbane -sse jõudsin paar nädalat peale suurt üleujutust ja üllataval kombel ei märganud oma teel isegi jälgi sellest dramaatilisest loodusnähtusest. Brisbane -t tabas ka äge troopiline tsüklon, kuid olin selleks ajaks juba 170 km kaugusel lõunas.

Metsapõlengud (Buchfire) ei ole Austraalias üldse haruldane. Kuna soodne kliima annab taimedele ideaalsed kasvutingimused, taastub põlenud maastik üsna kiiresti. Bushfire jälgi võis näha kõikjal, kuid Victorias oli tuli möllanud vaid paar nädalat enne minu sinnajõudmist. Üsna pea sain selgeks, et igasugustele õnnetuste puhul reageerivad vastavad üksused väga kiiresti. Paari tunni jooksul on üleujutatud teelõikudele pääsemine blokeeritud ja kogu liiklus suunatud alternatiivsele teele. Isegi piirkondades, kus asustus näiliselt puudub, ilmuvad vajalikud viidad ja infotahvlid kiiresti teedele ning liiklus on reguleeritud.

Side. Tuttavate soovitusel valisime Austraalias Telstra võrgu, mis pidi olema parima leviga. Üsna kiiresti saime selgeks, et täiesti levita piirkondi on vägagi palju. Üllataval kombel edastas auto jälgimise süsteem signaali ka seal, kus telefoni levi täielikult puudus. Loomulikult oli kogu teekonna vältel ka selliseid piirkondi, kus süsteem näitas kaardil, nagu oleksime sõitnud otse üle „põllu“. Auto jälgimise süsteemist saab lähemalt lugeda leheküljelt „Tracking“

Lendamisest. Austraaliasse lendamise eel oli Finnairil pardatöötajate streik, kuid paar päeva enne väljalendu see lõpetati. Tagasitee oli tõrgeteta. Kontinentide vaheline lend on paratamatult aeganõudev, kuid alati võib ennast lohutada teadmisega, et esimesed regulaarlennud Londoni ja Sydney vahel kestsid 8 päeva. Kui pikalt ette planeerida, saab ka Finnairi pileti peaaegu sama hinnaga, mida pakuvad mitmed Aasia odavlennu firmad. Vahe ainult selles, et Finnairil on kõik hinna see, kuid odavlennul tuleb juurde osta söögid telekas jne. Tallinnast Melbournesse jõudsime kolme lennuga, kuid pagasi andsime ära Tallinnas ja kätte saime selle Melbournes ning see tegi asja päris mugavaks. Melbournes pagasit ära andes selgus, et selle kaal oli lubatust suurem. Iga pagasi lisakilo hind on päris kõrge ja olin valmis selga panema kõik oma T-särgid ja ka taskud kola täis toppima, et koti kaalu vähendada. Õnneks suhtuti asjasse mõistvalt ja ma ei pidanud mingit spektaaklit tegema.

Kokkuvõtteks võin öelda, et reis sujus igati plaanipäraselt. See ei tähenda, et ootamatusi ei tulnud ette aga ka nendeks olime valmis. Püüdsin tripil toimuvat kirjeldada ka sellel kodukal. Loomulikult oli see kajastus äärmiselt ebaprofessionaalne, millele lisandusid tehnilised probleemid. Rahustan ennast sellega, et see kodulehekülg oli mõeldud eelkõige heade sõprade ja tuttavate jaoks, kes saaksid jälgida „AussieRound 2011“ kulgemist. Tegelikult aga kujunes külastatavus üllatavalt suureks. Statistikast on näha, et külastusi oli 34 riigist. Osa nendest võib lugeda juhuslikeks, kuid 20 riigist oli külastusi järjepidevalt.

Kui kõik läheb hästi, tuleb huvitavaid ettevõtmisi veelgi. Kodulehekülg www.aussieround.com jääb veel üles mõneks ajaks. Kui oled registreerunud uudiskirja saajaks, kuuled edaspidi nii mõndagi.

Tervitades,

Erki,  Hannes  &  Mr. Wilson

PS  Fotosi on reisilt palju ja teen paari nädala jooksul mingi valiku siia ülepanemiseks.

Hanneselt tuli teade, et ta sai postkontorist kätte saadetise oma lemmiktoiduga, mis jõudis jõudis Austraaliast Eestisse 10 päevaga. Õnneks on kiirnuudlite säilimisaeg ~300 aastat ja Hannes saab ennast nendega turgutada veel päris pikalt. See oli hea uudis.

Halb uudis on see, et kustutasin ekslikult fotoka mälukaardilt paari viimase päeva failid enne, kui olin need arvutisse kopeerinud.

Nüüd siis püüan kirjeldada, millest me piltide kadumise tõttu ilma oleme jäänud. Me ei näe vanu ja väga huvitava arhitektuuriga maju. Elumajad on muide millegipärast ehitatud väga väikestele kruntidele. Austraalia on ju ometi Eestist 170 !!! korda suurem.

Me ei näe pilte „Australian Airshow 2011“, kus näidati kõike, mis vähegi lendab. Kohal olid kopterid, väikelennukid aga ka moodsaimad hävitajad. Demonstratsioonlennud olid võimasad. Ma ei oska seda õigete terminitega kirjeldada aga popimad hävitajad sööstsid kohe peale õhkutõusmist vertikaalselt üles ja see oli võimas vaatepilt. Minu jaoks oli Airshow parim eksponaat sõjaväe värvides teerull. Ilmselt oli tegu arodroomi teenindava tehnikaga ja vaevalt see agregaat väga kõrgel lendab.

Käisin ärasõidule eelneval päeval linnas oma sigadust heastamas. Laisa inimesena istusin lihtsalt kesklinnas maha ja pildistasin inimesi. Silmatorkavalt palju on noori ja ilmselt ei ole siin Euroopat ähvardavat elanikonna vananemise probleemi. Pilte sai palju, nende üleslaadimine on küllaltki vaevaline ja pidin tegema mingi valiku. Kuna naised on vaieldamatult meestest ilusamad, on sel korral valik selline:

…ja veel veidi pilte.

Tasub tähele panna, kui palju inimesed räägivad mobiitelefoniga. Kõned võivad kesta tunni või rohkemgi. Uskumatu kiirusega toksitakse SMS ja sama kiiresti saadakse vastused.

Kokkuvõtte kogu tripi kohta tuleb ilmselt juba Tallinnast.

8.märts

Melbourne,

Konna uueks omanikuks saab sakslane Nick ja 28. veebruariks oli kokku lepitud kohtumine. Mul oli Konnaga eelneval õhtul tõsine jutuajamine. Selgitasin talle, kuidas üks viisakas konn uue omanikuga käituma peab. Pole ju viisakas mingi väikse mäkketõusu pärast hingeldama hakata ja üle kuumeneda. Ja käsipidur ei ole mõttetu kangike konna kõhu küljes vaid selleks, et paigal püsida. Kummaline, et nii vana konn oli selliste märkuste peale veidi üllatunud. Igal juhul leppisime kokku, et ta teenib Nick –i nii, et ma ei peaks häbenema.

Palusin Nick –il Konnale sisse sööta mingit preparaati, mis puhastab radiaatori ja loodan, et sellest on abi. Tema sõnul sõidab ta Melbournest Adelaidesse ja edasi juba Konnale tuttavat teed mööda.

Tõenäoliselt ei kohtu me Konnaga enam kunagi ja tegin mõned pildid enne lahkumist:

Autoga on selline lugu, et õnnelik ollakse seda ostes ja seda müües. Viimasel pildil ongi Konn koos kahe õnneliku inimesega:

3,14-zdets, nüüd olengi jalamees aga Melbournes ees mõned huvitavad käigud. Teen selle kohta ka kindlasti postitused. Ja siis lõpuks mitte nii huvitav käik aga ka selle kohta kirjutan kindlasti.

Melbourne,

28. Veebruar

Phillip Islandilt sõitsin otse Melbourne, kuna Konnale on vaja otsida uus peremees ja sellega peab hakkama varakult tegelema. Ladusin kogu kola autost välja, tegin mõned pildid ja panin müügikuulutuse üles. Järgmisel päeval oli juba kümmekond helistajat. Lõime käed ühe saksa backpackeriga ja leppsime kokku, et esmaspäevani on konn veel minu käes ja siis ostab ta selle ära. Püüan selle aja jooksul käia veel nii mõneski kohas siin Melbourne ümbruses, kus seni käimata. Koos siinsete tuttavatega võtsime ette reisi Geelong – Queenscliff  – Sorento. Geelongi jäi ette Tallinn Street. See on väike ja vaikne tänav Bell Park –is. Seal nägin ka esimest korda Austraalais kasepuud.

Edasi viis tee Queenscliff –i, kust saab praamiga Sorrentosse. Queenscliff –i ja Sorento vahelisest väinast käib läbi kogu laevaliiklus, mis ühendab Melbourne ookeaniga. Melbourne on avamere eest kaitsutud Port Phillip Bay kaldal. Räägitakse, et just selline asukoht teeb Melbourne ilma prognoosimise raskeks ja seetõttu võivad sealsed ilmaprognoosid muutuda mitu korda päevas.

Esialgu plaanisime tagasi sõita läbi Dandenongi mägede aga päev hakkas õhtusse jõudma. Pimedas seiklemine poleks eriti huvitav ja keerasime otsa uuesti Melbourne peale. Kogu see piirkond on väga tiheda asustusega tagasi jõudsime hilisõhtul.

Uurisin veidi, kas Melbourne eestlaste kogukond Eesti Vabariigi aastapäeval midagi korraldab aga kahjuks ei toimu siin midagi. Näiteks Sydney –s korraldatakse sel puhul väljasõit Shark Island –ile. Tegime siis ise õhtusöögi. Melbourne idaosas on vene pood, kust saime osta musta leiva. Laual oli seapraad ja kartulisalat.

Melbourne,

24. veebruar

PS  Muide tegin kodukale uue lehekülje „Konn“, kuhu korjasin kokku kõikvõimalikud pildid Konnast.

Lakes Entrance nimetus vastab ka selle linna funktsioonile. Selle koha peal on sissepääs  ookeanist pikale, paraleelselt rannikuga kulgevale järvestikule. Võib kaua mõelda, kas see on ookeani laht, järv või jõgi, kuid see on minu eest juba valmis mõeldud ja nimetatakse neid veekogusi järvedeks. Kogu eraldav maariba on tegelikult ülisuur ja kümneid kiomeetreid kulgev liivaluide, mis on kateud osaliselt metsaga. Tuleb arvestada, et enamus metsa on Austraalias siiski põõsastik. (buch). Tõsiseltvõetav mets on ainult vihmamets, kus on puud tõeliselt suured.

Port Albert on kaugel suurtest teedest. Kohtusin seal Hollandi backpackeritega, kes suundusid samuti Melbourne poole. Port Albertis püüdsin pildistada veetaseme erinevust mõõna ja tõusu ajal. Kohalike sõnul pidi suurim tõusu-mõõna vahe olema 2,5 meetrit.

Port Welshpool oli nagu üks sadadest teistest sadamalinnakestest aga seal nägin huvitavat vaatepilti. Mitu puksiiri vedasid nafta puurtorni, mida veeti sinna Filipiinidelt, kus see oli valmistatud. Ilm oli päris udune ja pilt ei saanud eriti hea. Puurtornide hingeelust rääkis mulle Paul, kes on farmer ja kasvatab lambakoeri.

Ostsustasin sõita Austraalia mandri lõunapoolseimasse punkti, mis asub Wilsons Promontory –l. Tee sellele neemele oli päris mägine. Jällegi tõsine katsumis vanale Konnale ja jälle me saime sellega hakkama. Tee lõppes Tidal River –is. Et jõuda päris lõunatippu, pidi minema edasi jalgsi umbes 20 km ja siinkohal lõppes minu mägedevallutamise isu otsa. Defineerisin endale kiiruga uue eesmärgi ja see kõlas järgmiselt: „Sõitsin Austraalia mandri lõunapoolseimasse parklasse“.

San Remos toimus sel päeval suur turg koos tsirkuse ja kõige selle juurde kuuluvaga. Müügilettidel oli kõikvõimalik nänn ja muusikat tegi ansambel.

San Remost viib sild Phillip Island –ile. Selle saare läänerannikul võib näha väikseid pingviine, mis on väiseim pingviinide liik. Need pingviinid sulevad peale päikseloojangut kaldale ja seda siis 36 $ eest näidatakse. Kuna sattusin sinna hommikul, otsustasin seda atraktsioon ootama mitte jääda. Läänepoolseim asula on Summerlands, ültugev tuul, kuid imeilus vaade merele.

Veidi sportimisest:

Austraallane peab lugu tervisespordist. Võib-olla ei saa seda üldistada aga räägin ainult sellest osast, kes hommikuti jooksevad, ujuvad ja sõidavad jalgrattaga. Varahommikul on nad platsis. Pargin Konna õhtul vaiksesse mereäärsesse parklasse, mis on hommikuks tundmatuseni muutunud. Hommikul ärgates on parkla autosi täis ja tundub, et kõik on kogunenud just sellesse parklasse. Jookstakse, võimeldakse, ujutakse, sõidetakse lainelauaga või jalgrattaga. Tunni jooskul on jälle vaikus. Täna hommikul ärgates olid kogu parkla vallutanud jalgratturid, kellele oli laupäeva hommikul korrraldatud võistlused. Ja neid oli sadu, kes sel hommikul võistlema asusid. Eesti on sama mägine, kui Nepal ja populaarseim jalgratas on „mountain bike“. Austraalias kasutatakse enamuses maantee jalgrattaid.

Frankston,

19.veebruar

Sydneys ärasõites sain palju ilusaid pilte rannikust. Tegin väikse ringi ja sõitsin läbi Royal National Parkist. See on mägine ja suurte metsadega kaetud, küllaltki suur territoorium. Sealt lõunasse sõites oli võimalik minna otse mööda Southern Hwy, kuid Grand Pacific Drive tegi küll väikse ringi ja oli päris huvitav. Mingid lõigud sellest meenutasid sõidu alguses läbitud Geat Ocean Road –i. Edasi vaheldusid lõputud rannad tööstusmaastikuga. Ööbisin Seven Mile Beach läheduses. Koha nimi viitab pikale rannaribale, kuid minu meelest oli see liivarand veelgi pikem. Ilm oli kehvavõitu ja pidevalt udutas mingit vihma.

Batehavenis nägin mereäärses pargis päris huvitavat kujundust. Olen juba kunagi rääkinud, et igas väiksemaski linnas on mälestusmärk erinevates sõdades hukkunutele, kes on päris just sellest piirkonnast. Tavaliselt on see küllaltki ühesugune ja obeliski suurus sõltub linna suurusest, mis on enamvähem proportsioonis hukkunute hulgaga. Batehavenis oli aga mälestusmärgi kujundus veidi teistsugune. Ka pargi pingid olid päris huvitava lahendusega. Computers poes müüdi erinevaid arvuteid, nii suuri kui väiksemaid. Selles linnas vahetasin välja ka täiesti siledaks kulunud tagumise rehvi.

Tee Canberrasse viis üle mägede ja see oli vanale Konnale tõsine katsumus. Kahju, et minu GPS -l pole altimeetrit. Lõputud ja järsud tõusud jätsid mulje, et kohe olen Dzomolungmat vallutamas. Õnneks on peale järsku tõusu langus ja see tegi elu veidi lihtsamaks. Canberra ei üllatanud. See linn on projekteeritud eelmise sajandi alguses ameeriklase poolt. Teed on laiad, rohelust ja avarust on palju. Äraeksimise võimalusi eriti ei ole. Kõik on nagu sirkli ja joonlauaga tehtud. Lühidalt öeldes on Canberra nagu „Joonistatud linn“.

Käisin sõjamuuseumis (Australian War Memorial). Seal on kirjas kõik sõdades hukkunud alates „Soudan Contingent 1885“ kuni Iraagi sõjani välja. Üllatas erinevate sõjakollete arv, milles Austraalia sõdurid on osalenud. Osadest ma polnud varem kuunudki.

Parlamendihoone oli suur ja uhke. Inimesi lastakse sinna vabalt sisse igapäevaselt 9am – 5pm. Ainus päev, mil parlamendihoonesse publikut ei lasta on jõulud. Hoones on pood, kus müüakse igasugu nänni. Mõtlesin, et ostan kaks kruusi, millel esimese ja viimase peaministri pilt. Vaatasin asja lähemalt ja pettusin veidi. Julia Gillardi kruusile oleks nagu passipilt kleebitud. Ja hindki oli 19 $ tk. Jube kallis ja lõpuks ostsin hoopis John Howardi nimelise kruusi. Tundub, et tema oli kõige pikaajalisem peaminister ja on seda väärt.

Lilli Pilli –sse sõitsin ainult seepärast, et selle linna nimi on peaaegu samailus, kui Kununurra. Selgus, et üks sama nimega koht on olemas ka Sydneyst veidi lõuna pool. Lilli Pilli osutus väikseks kohaks, kus käis usin ehitustegevus. Langetati metsa ja uued majad kerkisid. Paari aasta pärast on see kindlasti äravahetamiseni sarnane sadade muude asulatega aga ilus nimi on ikkagi.

Tundub, et Austraalias käib praegusel ajal üsna tõsine äri kinnisvaraga. Igas väiksemaski asulas on üks või rohkemgi kinnisvara büroo kontorit ja tööd jätkub. Ei midagi uut siin ilmas ja maksab objekti asukoht ja muidugi ka maja enda suurus. Väikelinna maja 250 – 500 tuhat $. Hinnalage muidugi ei ole ja popimad maksavad palju rohkem.

Sõitsin aina lõuna poole ja püüdsin hoida võimalikult ookeani äärde. Teel Congo –sse lõppes äkitse asfalt ja algas kruusatee. See oli vist esimene kord, kui kogu tripi jooksul sõitsin mööda maastikku. Kuna GPS näitas, et sealt saab edasi sõita, liikusin jonnakalt edasi.

Päeva lõpetasin Tilba Tilbas. See on 19.sajandil loodud asula, kus õhtusel ajal käis vilgas tegevus kohalikus teeäärses kõrts-bensukas. Väga sümpaatne koht.

Lõpuks veidi hilinenud tervitused kõigile Sõbrapäevaks.

Extra tervitus politseiohvitser Drown –le Geraldtonis, kes lõbustas ennast sellega, et tegi eelnevate rikkumisteta turistile kinnitamata turvavöö eest maksimumtrahvi. Kui ta oleks määranud mulle normaalse trahvi, maksaksin selle ka ära.

Tilba Tilba,

15. Veebruar

Woolgoolgast lõuna poole sõites jäi teele mitmeid väiksemaid linnakesi ja Pacific Hwy kulgeb valdavalt mööda rannikut. Enne Newcastlet on Sandgate ja tegin seal peatuse.

Kuna minu “Konn” on soliidses eas, otsustasin auto välimuse parandamiseks  tekitada mingid kleepsud. Arvasin, et ostan mingit kleepsu materjali ja püüan valmis meisterdada mingid lillekesed.  Selgus, et esimene koht, kuhu ma selles linnas sattusin oli firma, mis tegeleb autode värvimisega ja juhuslikult ka kleebiste valmistamisega. Seal tehti mulle paari tunni jooksul ja mõistliku hinna eest mõned lillekesed, mille ka kohe autole kleepisin. Väljanägemine on nüüd hoopis lõbusam.

Sydeney on suur ja vanim Austraalia linn, mis on koos oma eeslinnadega hajutatud piki rannikut. Palju on väikeseid lahesoppe ja rannik on valdavalt kaljune. Sydneyst veidi lõunas on koht, kus kapten Cook 1770 aastal maabus. Cook ei ole kaugeltki mitte Austraalia esmaavastaja ja infot selle maa kohta tõid  Euroopasse palju varem hispaanlased ja hollandlased, kes ei pidanud seda maad piisavalt sobivaks asumaaks. Kapten Cook oli mees, kes „tõi kohale“ Briti lipu ja kuulutas Austraalia Inglismaa asumaaks.

Paljude jaoks on Sydney sümboliks Oopriteater ja ei ole inimest, kes seda pildil ära ei tunneks. Tegelikult see ongi atraktiivne ja huvitav hoone. Ooperiteater on projekteeritud taanlase poolt, kes saabus esimest korda Austraaliasse alles peale projekteerimise konkursi võitmist. Teatri ehitus läks planeeritust palju kallimaks ja see põhjustas omal ajal palju emotsioone, kuid tulemus on muljetavaldav ja uhke.

Kuid Sydney ei ole ainult ooperiteater. Teatri kõrval on suur sild, mis ühendab põhja ja lõuna linnaosa. Pildil olevad täpid sillal on inimesed, kes marsivad kõrgele vaateplatvormile.

See linna elab 24/7 ja turiste käib siin palju. Kuna linn asub mägise ja sopilise lahe ääres, annab see miljon võimalust näha Sydney panoraami erinevate nurkade alt.

Turistile meenutati aegajalt, kuhu poole peab Austraalias tänavat ületades esmalt vaatama. Olen autoga liikluses juba veidi kogenud aga jalgsi käies on sellised viited teretulnud. Kontoritöötajad on linnapildis ilmeksimatult eristatavad. Kindlasti on neil käes mapp mingite tähtsate paberitega. Ametniku külge on alati kinnitatud pildiga kaardike, mis annab talle võimaluse siseneda tavalise inimese jaoks keelatud uksest, saada odavamalt mingeid Asju või mingeid muid toredaid extraid. Pildilolevad ametnikud käisid hindamas ainult neile teadaoleva objekti olukorda ja peale pooletunnist arutelu lahkusid rahulolevalt.

Sydney lennuväli on linnast veidi lõunas asuval poolsaarel. Linnast lahkudes nägin huvitavat vaatepilti, kus on 3 IN 1.

Veidi pärismaalastest:

Ma ei ole siiani kirjutanud sõnagi aborigeenidest. Mul ei ole eriti eelinfot ja minu arvamus toetub ainult nähtule ja panen selle siis lühidalt kirja.

Kuskilt lugesin, et aborigeenidele sarnane DNA on hindudel ja teisest kohast lugesin, et aborigeenid on saabunud Indoneesiast ~60000 aastat tagasi. Ilmselge, et nad on väga erinevad kõikidest muudest rassidest ja seda nii välimuselt kui ka tavadelt. Eurooplased saabusid Austraaliasse ja püüdsid panna aborigeenid enda sarnaselt käituma ja elama. Kõikidel muudel mandritel on see vähem või rohkem õnnestunud, kuid Austraalias mitte. Arvan, et valge inimene oleks pidanud siia kanti sattuma paartuhat aastat hiljem. Tegelikult pandi pärismaalasele püksid jalga ja püüti õpetada euroopalikke tavasi liiga vara. Siinsetel pärismaalastel jäi lihtsalt üks pikk arenguetapp vahele ja seetõttu ei ole „integreerimine“ eriti õnnestunud. Ma ei teinud ühtegi pilti alkoholiuimas ja rentslis magavast aborigeenist ega ka raha kerjavast noorest ja töövõimelisest pärismaalasest, keda NT ja QLD nägin palju. Mina ei ole oma silmaga näinud ühtegi tööga raha teenivat aborigeeni, kuid loodan, et neid on palju. Isegi Sydneys nähtud tänavamuusikuid manangeeris (loe: müüs) valge mees.

Riik teeb aborigeenidele mintmeid soodustusi. Peaminister on nende ees ametlikult vabandanud 2008 aastal ja nii arvataksegi, et asi on lahendatud. Minu arvates on kogu see pärismaalaste teema üks suur ja praktiliselt ületamatu probleem. Kui ma teaks sellele lahendust, sõidaks ma kohe Camberrassse ja asja saaks korda. Kuna ma lahendust ei tea, piirdusin targutamisega.

Sydney,

11.veebruar

Arvasin, et lõunasse sõites väldin kiirteid ja hoian rohkem ookeani äärde. Teoreetiliselt on see täiesti võimalik, kuid praktiliselt võtaks see mitu korda rohkem aega. Asi selles, et suur osa rannikust on asustatud ja tiheda liiklusega. Nagu linnades ikka, on ristmikel valgusfoorid ja sellise tempoga jõuaksin Sydneysse ehk juuli kuuks.

Esimene pikem peatus oli Byron Bay. Ilus väike linnake ja üllatavalt palju igasuguseid käsitöö kauplusi. Seda siis alates akvarellidest kuni nahkkohvriteni välja. Samas olid ka töökojad, kus neid meisterdati. Hinnad olid küllaltki kõrged aga käsitöö on vist kallis igal pool. Jäin selle linna juures asuvasse parklasse ka ööseks.

Järgmisel päeval otsustasin sõita kohta nimega Nimbin. Seal asub Austraalia suurim hipide kommuun sinna sõitmiseks tuleb kiirteelt maha keerata ja peab umbes 50 km mägedes sõitma. Loodus on mägedes muidugi võrratu. Tee läks kogu aeg kitsamaks ja puud kõrgemaks.

Kui kohale jõudsin, ei tulnud pettuda. Tegelikult see polnudki linna vaid pigem village, kus suurem osa elust käis ühel peatänaval. Vanad karvased ja rõngastatud taadid jõmisesid baarides. Imselt tõmmati ka mariuaanat. Veidi häiris see, et mingid nolgid pakkusid seda iga saja meetri järel. Kui ma oleks tahtund, oleksin saanud oma portsu ka ilma nendeta kätte. Müüdi ka tööstuslikust kanepikiust hilpe ja need olid tavalisest hiinas toodetud tränist umbes poolekallimad. Ja muidugi turiste oli palju. Jäi mulje nagu oleks see linnake oleks mingi palverännaku sihtpunkt. Igasuguseid karvaseid oli sinna kokku tulnud. Kohtusin ühe umbes 60-aastase karvasega, kes oli 1988 aastal sinna tulnud Slovakkiast. Ta rääkis inglise keelt veel vähem, kui mina ja ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas sel ajal oli võimalik sellest riigist legaalselt lahkuda. Elab ta paarikümne kilomeetri kaugusel ja pidi Nimbinis käima vähemalt korra kuus chillimas.

Kui turistide hordid olid õhtuks kadunud, jäid ainult kohalikud karvased ja siis oli kogu õhkkond veidi loomulikum ja mõnusam. Sättisin ennast kõige kaugemasse baarikesse ja lihtsalt nautisin õhkkonda. Tutvusin Ricky -ga on tulnud mõneks ajaks siia ja uurisin veidi ta elamist

Edasi läks teekond tagasi rannikule ja lõuna poole. Püüdsin kiirteid vältida, kuid see ei ole eriti võimalik. Paljudes kohtades on nii, et kui tahad rannikule sõita, keerad kiirteelt maha. Kõige hullem, et pärast peab sama teed tagasi tulema kiirteele. Leidsin end äkitse Itaalias. Siia maabusid XIX sajandil itaallased ja praegugi elab siin itaallaste kogukond.

Veidi siinsest postkastide maailmast:

Lääne pool, kus vahemaad pikad, pikutavad teede ääres, posti otsas 200 liitrised plekktünnid, mida kasutatakse postkastidena. Linnades on pilt korrektne ja „comme il faut“. Kui keerasin mägedesse, oli sealsetes vihmametsades hoopis huvitavam pilt:

Woolgoolga,

05. Veebruar

Liiklus ja ka asustus on muutunud palju tihedamaks ja liigun mööda rannikut lõuna poole. Townsville – Bowen-Mackay-Rockhampton-Brisbane. Mackayst väjasõidul algas jube vihmasadu koos ülikõva külgtuulega. Sõitsin paarkümmend kilomeetrit kiirusega 60 km/h. Sadu oli nii tugev, et isegi kõikenäinud austraalased seisid oma autodega tee ääres. Olid ka mõned ohtlikud situatsioonid, kus auto oli tee ääres ilma mingi valgustuseta. Arvasin, et ei hakka riskima ja sõitsin teeäärsesse suurde parklasse. Vihm tagus nii kõvasti vastu katust, et und ei tulnud ja jätkasin sõitu. Austaalias on teede ääres väga palju informatsiooni. See on iseenesest väga hea, kuna ei teki rutiini. Vahemaad on väga pikad ja palju on hoiatusi, mis manitsevad väsinud juhti puhkama. Et needki sildid rutiiniks ei muutuks, on neid välja mõeldud sadu erinevaid versioone. On leebeid meeldetuletusi, kuid on ka suured tablood ähvardusega „Rest or R.I.P.“

Keerasin suurelt teelt maha mereäärsesse Yeppooni. Linna nagu muinasjutus. Ookeani ääres ja mägede vahel. Sõitsin ühest tänavast mäkke nii, et vana Konn oleks peaegu keema läinud. Samas linnas jäi teele ette pesumaja ja kasutasin kohe juhust. Kõrval oli juuksur. Vaatamata sellele, et olen nüüd kammiomanik, otsustasin ka juuksuris ära käia. Lihtsalt liiga palav on muidu. Otsisin  juuksurile näpunäidete jagamiseks sõnaraamatust mõned sobivad sõnad välja. Kui sisse astusin, võttis mind vastu 3 vaba juuksurit ja  juba seal tuli „Hloi, hrju“. Loomulikult olid mul kõik selleks puhuks selgeks õpitud sõnad meelest läinud. Võtsin appi kogu oma ingliskeelse sõnavara ja teatasin „My hat is to warm, take somehting please“ ja viitasin näpuga oma peale. Minu etteaste tekitas küll palju elevust, kuid töö sai tehtud. Tegelikult ma oleks võinud ja läti keeles esineda ja juuksur oleks ilmselt aimanud, mis sooviga ma uksest sisse astun ja ikka oma töö ära teinud. Nüüd on mul juuksuris käidud ja olen ka kammiomanik. Puhas raiskamine.

Enne Brisbanesse jõudmist, sõitsin mere äärde, et leida mõni söögikoht. Asi õnnestus suurepäraselt ja sain 10 taala eest vägava ja ülimaitsva röstitud kalaroa. Söögikoht on lausa kalasadama kõrval ja pakuti väga suurt valikut värskest kalast roogasi. Lasin teha Barramundy fileest küüslaugu kastmega. Enne fileerimist oli mul Barramundyga ka pesonaalne kohtumine. See oli erakordselt suure soomusega, kurbade slmadega ja peenikeste huultega kala. Austraalias on üldse väga populaarne „Fish & Chips“. Seda pakutakse nii tänaval, kui ka uhketemates kohtades. Chipsist ei oska ma midagi arvata aga kala on väga hea. Tavaliselt on see mingi valge lihaga kala, mis on jahus paneeritud (vot nüüd pritsisin termini välja). Oleneb kohast, kuid võib olla ka lisatud krevetti ja/või muid mereelukaid.

Selles väikses linnakeses on paljudel mereäärsetel majadel oma kai. See on ju täiesti loogiline, et saaks ilma vaevata magamistoast otse oma jahile astuda.

Nagu enamusel suurtest linnadest, on Brisbanes palju eeslinnu. Kohtusin sealelava tuttava soomlase Markoga ja ta näitas mulle ilusa ööbimiskoha veidi eemalasuva lahe ääres. Sealt saab üle lahe näha Brisbane linna panoraami. Lahes on saareke, kuhu saab mõõna ajal jalgsi minna.

Tegin järgmisel hommikul varakult äratuse, et linna minna. Ootasin mitu tundi ummikutes, olin näljane ja närvid läbi. Tundub, et Brisbane pidevalt ehitab. Teede ehitus käib pidevalt ja minu GPS oli täiesti segaduses. Jõudsin siiski kohale jalutasin linnas paar tundi ja läksin minema.

Kokkuvõte Hannese ettekandest kojujõudmise kohta:

Hakkan vaikselt toibuma kontrastist Eesti ja Aussie vahel. Tagasilend kujunes suht normaalseks. Melbourne jõudsime kell 2 öösel. Hotelli otsimiseks küsisin taksojuhtidelt abi, need saatsid mu Mobil 1. Nagu arvata võis, osutus see suletuks ja reception lõpetab töö kell 6 pm.
Seega ei midagi uut aussie kontekstis. Lennukilt välja tulles olin targu haaranud ühe käru, mida oli märgatavalt kergem lükata, kui kotte seljas tassida. Nii ma siis kolistasin oma käruga öösel mööda Melbournet. Siis tuli mul mõte, nagu mäletad oli lennujaama vastas suur Hiltoni hotell. Ei kaalunud pikalt ja seadsin sammud ja käru sinnapoole. Reception oli avatud ja maarjamaa mees võeti rõõmuga vastu. Krediitkaardi pealt nahistati 320 AUD maha aga öömaja missugune.
Hommikul ärgates hakkasin meenutama kuidas ma hotelli tulin. See siuke peen värk, kõigepealt tuli ühe liftiga sõita 4 korrusele,siis  mööduda receptionist ja sealt sai teise lifti peale, mis viis soovitud korrusele, kus asus tuba. Käisin siis luurel kuidas kõige lihsam lennujaama minna. Hotelli koridoris on valmis pandud kärud, mille peale sai kotid panna ja tuju läks palju paremaks, ei pidand oma märsse käe otsas tassima. Läksin siis lennujaama check-in. See oli kaua suletud, kuna seal polnud elektrit nii et juhtub ka sel selliseid jamasi. Seal hakkas mind teenindama sihvakas Clementine, kes suutis must aru saada ja kott Tallinna saata, mind ennast ta Soomest edasi ei lasknud. Kurat temaga Soome Tallinnale lähemal Saaremaa. Läksin siis õue suitsetama ja nägin et hotelli ja lennujaama vahel on klaastunnel, mida mööda oleks tunduvalt kergemini ja kiiremini jõudnud lennujaama.

Kodus uurisin ja tundub, et kindlustus ei kavatse mulle midagi hüvitada aga varsti saan targemaks. Kindlustuse alla läheb ainult lennuki tehniline rike, avarii ja loodusõnnetus. Söögi kohta öeldi, et selle peaks hüvitama lennufirma jne. Ühesõnaga ostke reisikindlustus ja makske raha ja saage endaga ise hakkama…  Hannes

02. Veebruar,

Brisbane

Sõit jätkus ja ilm oli jätkuvalt palav. Jõin kohvi ühes teemajas (Road House), mida pidas suure halli habemega mees. See oli universaalne baar-motell-tankla-restoran. Reegel on, et suuremates linnades on kütus odavam ja mida üksikum koht, seda kallim on kütus. Sadakond kilomeetrit eemal oli aga tankla, milles kütus palu odavam. Kohalik kindlasti oskaks valida tankimise kohta, kuid mina pean leppima oma vähese kogenusega selles osas. Meenub, et kunagi varasemas postituses rääkisin, et siinsed autojuhid on väga viisakad ja ei tee kunagi möödasõitu kohas, kus see ei ole lubatud. Tegelikult nii ongi aga see ei kehti Northern Territoris. Seal tehti ikka päris kaelamurdvaid trikke möödasõidul.

Kaubad liiguvad suurte rekkadega (Road Train), millel on taga kuni 5 haagist ja ma ei ole näinud, et nende kiirus mäkketõusul väheneks. On ka Volvosi, kuid need tunduvad siinsete machovedurite kõrval nagu elegantsed linnapreilid, mis ei sobi siinsesse konteksti. Raksed ja pikad rongid liiguvad muidugi ainult maanteedel ja suurlinnades neid ei kohta.

Teel keerasin trassilt maha, et vaadata sisse ka linna nimega Charters Towers, et osta kaasa joogivett. Townsville võttis mind vastu sombuse ilmaga. Juba linnale lähenedes oli tunda temperatuuri langus ja tunda oli ookeani lähedust.

Pikalt peatumata keerasin lõuna poole ja paarikümne kilomeetri pärast otsustasin trassilt maha keerata. Kaardi järgi otsustades ma ära eksida ei saanud, kuna ida pool pidi varem või hiljem vastu tulema ookean. Tee läks üha kitsamaks ja viimaks lõppes otsa. Ümberringi oli üsna kõrge muru või hoopis suhkruroog???

Veidi toitumisest:

Pikale tripile kaasa mingeid toiduaineid eriti osta ei saa, kuna sellise kuumusega need ei säili. Huvitav, et kõige kauem säilib just kuiv röstsai. Müüakse piisavalt maitsvamaid saiu aga need riknevad kuumuse ja niiskusega üsna kiiresti. Momendil on mu toidutagavaras 1 tomat, 3 sibulat ja 5 sidrunit. Asi pole muidugi nii dramaatiline, kuna olen praeguseks jõudnud juba idarannikule ja pikad asustamata teelõigud on seljataga. Need 5 sidrunit on muide kaasa võetud Melbournest, kus võtsime need meid võõrustanud Eesti poiste puu otsast ja need legendaarsed sidrunid on edukalt läbinud juba 12 tuhat kilomeetrit. Esimestel saabumise päevadel ostsime igasugu toiduaineid ja muuhulgas ka kiirnuudlid. Gaasipliit ja toidunõud on autos olemas ja seega on sooja toidu tegemise võimalus. Tavalises elus ma kiirnuudleid kindlasti ei sööks. Dr. Karu pidas pika loengu, kuidas organism peab vähemalt ühe korra päevas sooja toitu saama. Teoreetiliselt olemn ma temaga nõus ja ühel nõrkuse hetkel proovisin seda jubedat preparaati omale ka manustada. See jäi ks viimaseks korraks, kus ma sunnin ennast nii ebameeldivat medikamenti manustama.. Pärandan ilmselt need kiirnuudli pakid koos autoga järgmistele backpackeritele. Võin juurde rääkida ka jutu nende kasulikusest jne.

30.Jaanuar,

Townsville